2. Esimene akvaarium - vajalik tehnika ja tarvikud

Submitted by rein on Mon, 22/08/2011 - 01:37

Kui on läbi mõeldud millist akvaariumi soovime, on aeg vaadata, mida on veel tarvis hankida. 

Valgusti/kaas
Taimer
Filter
Õhupump
Soojendi
Termomeeter
CO2 seadmed
Veetestid
Veekonditsioneer
Akvaariumi puhastusvahendid
Kahv
Ämber

Veevahetuslahendused

Valgusti/kaas

Kui valitud on nn. starterkomplekt, siis on olemas ka valgusti, filter ja soojendi. Üheks võimalikuks kitsaskohaks on akvaariumikomplekti korral valgusti. Asi on selles et ilma taimedeta akvaariumis pole kalade jaoks valgustit vajagi, valgusti roll on vaid kalade ja akvaariumi meile nähtavaks tegemine. Selleks piisab aga üsna tagasihoidlikust valgustusest. Nõrk valgustus tähendab ka madalamat akvaariumi hinda ning et paljud ostjad teevad ostuotsuse hinna põhjal, siis suur(em) osa akvaariumikomplekte ongi komplekteeritud suhteliselt nõrga valgustusega. Kui eesmärgiks on taimedeta akvaarium siis see sobib ja probleemi polegi, kui eesmärgiks on aga taimeakvaarium siis tuleks jälgida et valgustus oleks piisav (soovitav 0,5 W/l) või siis oleks võimalik täiendava valgustuse lisamine. Kui valgustus on nõrk, siis esmalt soovitaks suhelda kaupluse müüjatega, pole võimatu et soovitud akvaariumikomplekti saab tellida ka koos sobivama valgustiga ning selline variant on etem kui iseehitamine. Kui tegu on luminofoortorudega valgustiga, siis lisatoru paigaldada on kirjas ühes akvaristika foorumi teemas.

Kui otsustatud on eritellimusel valmistatud akvaariumi kasuks, siis oleks mõistlik  võimaluse korral tellida see koos valgustiga. Kui see pole võimalik, siis hästivarustatud akvaristika kauplustest saab eraldi tellida ka valgusteid, internetikauplustes on valik veelgi avaram kuid sealt tellimine on algaja jaoks ehk liialt tülikas.  Valgustit saab ka ise ehitada, selle kohta on ka akvaristika foorumis mitu artiklit ("Kuidas väike akvaarium omale valgustuse sai...", "Akvaariumi kaane ehitamine").  Kes pole elektriga sõber, võiks selle vast siiski proffidele jätta.

Valgustite osas domineerisid pikka aega luminofoortorude baasil tehtud valgustid. Kui sellist soetada, siis tasuks veenduda, et kasutatakse T5 torusid, mitte T8. T5 torud on efektiivsemad ja pikema kasutuseaga, T8 torusid kohtab aina vähem. Käesolevaks ajaks on muutunud kättesaadavaks ka LED valgustid, korralikul LED valgustil on mitmeid häid omadusi. LED valgustite osas on toimunud kiire areng, paraku tähendab see et ostmisel tuleb hoolega jälgida, millise riistaga on tegu. Asi on selles, et LED valgustite valgusviljakus võib olla väga erinev - head LED-id annavad välja sama palju valgust kui luminofoortorud või säästupirnid, ehk siis 80-100 lm/W, parimad neist rohkemgi. Paraku kui kehvad luminofoortorud annavad valgust 60 lm/W kohta, siis kehvad LED-id võivad anda ka 30 lm/W ja vähemgi. Sama kehtib muide LED pirnide soetamisel - odavad LED pirnid võivad osutuda isegi vähem efektiivsemateks kui säästupirnid.

Üks lihtsamaid ja odavamaid lahendusi on akvaariumile katteklaasi paigaldamine ning siis kasutada klaaskasti äärtele kinnituvat valgustit või isegi otse katteklaasile asetatud LED prožektoreid. Seda saab teha mitmel moel, ntx võib akvaariumi klaaskastile kleepida ülemisele äärele plastist riba, mis oleks ühtlasi iluliistuks ning hoiaks katteklaasi paigal. Võimalik on aga ka teha klaaskast nii, et üleval ääres on tugevdusribad, millele saab toetada katteklaasi - loomulikult on oluline, et ribad oleksid piisavalt tugevalt paigaldatud, et lisaraskus neid lahti ei väänaks. Katteklaas on parem teha mitmeosaline, siis on sellega kergem opereerida ning puhastamiseks saab eemaldada vaid ühe osa kattest. Mõistlik on teha katteklaas ca 10% pikema külje pikkusest lühem, nii ei teki probleeme üle akvaariumi ääre kaablite, voolikute jms.  ühendamisel, lisaks on hõlpus tekitada kalade söötmiseks pilu. Katteklaasi peale saab aga panna LED prožektorid. Soovitav on pruukida veekindlas korpuses  prožektoreid mille värvustemperatuur on 6500K kanti, lisaks võiks soetada vildist pehmendused, mis mõeldud toolijalgade jms. alla kriimustuste vältimiseks (leiab kodutarvete kauplustest, tagakülg on liimiga nii et lihtne paigaldada). Klaaskasti äärtele kinnituv spetsvalgusti on muidugi palju soliidsem, ntx midagi sellist.

Väiksema akvaariumi korral saab hakkama laualambiga milles sobiva võimsusega säästupirn, sel juhul peab muidugi kas valima sellised akvaariumi asukad  et poleks vaja karta väljahüppamist, või katma akvaariumi pealt klaasiga.

Taimer

Valgustuse juhtimiseks on mõistlik soetada taimer, ükskõik kas mehaaniline või elektrooniline. Arvestades taimerite suhtelist odavust ning seda, kui palju taimeri soetamine hoiab ära võimalikke probleeme, tasub see kindlasti end ära.

Filter

Kui filtrit komplektis pole, siis tuleks see eraldi soetada. Akvaariumis kasutatakse mehaanilist, keemilist ja bioloogilist filtreerimist. Mehaaniline filtreerimine tähendab veest tahkete osakeste mehaanilist eemaldamist, tüüpiliselt tähendab see vee juhtimist läbi poorse materjali, mis toimib peene sõelana. Keemilise filtreerimise all mõtleme veest mürkainete eemaldamist ja neutraliseerimist, tüüpiliselt kasutatakse selleks aktiivsütt.  Bioloogilise filtreerimise all mõtleme aga akvaariumis kogunevate kahjulike jääkainete bakterite abil ümbertöötamist vähemkahjulikeks ühenditeks. 

Filtrite puhul on üheks oluliseks näitajaks see kui palju vett tunnis suudab filter endast läbi pumbata ehk filtri jõudlus, soovituslik on et kogu akvaariumi vesi läbiks filtrit vähemalt 3 korda tunnis (on ka arvamusi et lausa 5 korda tunnis oleks vajalik). Tihti tuuakse filtri tehnilistes näitajates välja vaid filtri pumba jõudlus, paraku filtri jõudlus on sellest kindlasti madalam sest filtris kasutatavad filtrimaterjalid takistavad vee läbivoolu. Mitmed filtritootjad on oma toodangu osas optimistlikult meelestatud, nii et filtrit soovitatakse märksa suuremale akvaariumile kui seda filtri jõudluse põhjal eeldaks. Kui rahakott lubab, oleks soovitav valida filter võimsusvaruga, enamasti tähendab see et  filtri ummistumiseni läheb rohkem aega ehk teisisõnu vajalik hoolduse intervall on pikem.

Filtreid on mitmesuguseid, kuid kuna räägime algaja esimesest akvaariumist siis räägime vaid kahest filtritüübist: sisefilter ja  kanisterfilter.

Sisefilter on pisike riistapuu mis paigutatakse akvaariumisse, tüüpiliselt kinnitatakse sisefilter iminappadega veepinnast allapoole klaasi külge. Traditsiooniliselt on sisefiltri funktsiooniks mehaaniline ja bioloogiline filtreerimine, Eheimi sisefilterviimasel ajal on tulnud turule selliseidki sisefiltreid mis võimaldavad lisaks keemilist filtreerimist. Enamikule sisefiltritest saab külge ühendada  õhuvooliku, nii et filter täidab ühtlasi aereerimise funktsiooni. Sisefiltri eeliseks on madal hind, kuna ta läheb akvaariumi sisse siis on sisefilter heaks lahenduseks ka juhul kui meil napib väljaspool akvaariumi vaba ruumi. Miinuseks on väike mahutavus, mistõttu filter ummistub suhteliselt kiiresti, ka bioloogilise filtreerimise võimekus kipub suuremate akvaariumite jaoks napiks jääma. Ehkki sisefiltreid tehakse ka akvaariumitele mahuga üle 200 liitri, loeksin ise siiski sisefiltrit mõistlikuks akvaariumile mahuga kuni 100 liitrit.

Kanisterfilter on, nagu nimigi ütleb, justnagu suur kanister, mille sees on pump mis siis vett kanistrist läbi pumpab. Kanisterfiltri sees on kassetid kuhu Eheim kanisterfiltersaab paigutada vastavalt vajadusele erinevaid filtrimaterjale. Kanisterfilter ühendatakse akvaariumiga voolikute abil, siin tuleb silmas pidada et filtri tootjad on reeglina pannud kirja kui palju tohib filter olla akvaariumi veepinnast madalamal. Kanisterfilter kasvatab akvaariumis ringleva vee hulka, see justnagu muudab akvaariumi suuremaks. Plussideks on veel see, et akvaariumis on üks häiriv seade vähem, kanisterfilter mahutab rohkem erinevaid filtrimaterjale ning lõpuks vajab kanisterfilter palju harvemini puhastamist. On ka kanisterfiltreid millel on sisseehitatud soojendi, selline filter vabastab meid vajadusest eraldi soojendi järele, miinuseks on aga see et kui filter ummistub, siis läheb akvaariumis vesi külmaks. Tihti tehakse see viga et kanisterfiltrisse pannakse akvaariumiveest tahkete osakeste eemaldamiseks tihedat filtrivatti, tulemusena kanisterfilter Eheimi eelfilterummistub kiiresti ja vajab puhastamist. Kui akvaariumis on palju peent sodi siis on mõistlik kasutada filtri sissevõtu juures eelfiltrit, mis püüab sodi kinni enne filtrisse sattumist, nii et piisab eelfiltri puhastamisest ning pole vaja kanisterfiltrit lahti kiskuda. Samal otstarbel panevad akvaristid tihti kanisterfiltri vee sissevõtuotsiku otsa svammitüki, nii koguneb sodi svammi sisse kust seda on lihtne eemaldada. Eelfiltri plussiks on veel see et väheneb kellegi filtrisse sattumise risk, samuti on ilma eelfiltrita ohus krevetid kes võivad lihtsalt viga saada kui satuvad võimsa filtri sissevõtule liialt lähedale. Kui akvaariumivees on palju hõljuvat sodi, siis seda on mõistlikum kinni püüda spetsiaalse kiirfiltriga.

Selleks et ühtlustada filtrist väljuva vee voolu akvaariumis, kasutatakse spetsiaalset aukudega toru, mida akvaristide slängis nimetatakse flöödiks (inglise keeles spray bar). Mõnedel filtritel on see kaasas, kuid võib juhtuda et seda pole komplektis või on kaasasolev flööt filtri jaoks liiga lühike. Flöödi saab vajadusel ise kerge vaevaga teha, olen selleks kasutanud plastmassist veevärgi toru.

Teine abivahend mida vahel kasutatakse, võiks eesti keeles omada ehk nime pinnapuhastaja (inglise keeles surface skimmer, surface extractor). Mereakvaariumite juures on skimmerid Pinnapuhastajalaiemalt kasutusel ning on tõsised tööriistad millega eraldatakse veest sinna kogunev orgaanika, enne kui see jõuab lagunema hakata.  Eheimi pinnapuhastajaMageveeakvaariumis kasutatav riistapuu on märksa lihtsakoelisem ning lihtsalt imeb vee pindmise kihi koos seal oleva sodiga ning sinna tekkiva kilesarnase proteiinikihiga filtrisse. Kile tekib tolmust, surnud bakteritest jms. See kiht takistab gaasivahetust ning valguse jõudmist taimedeni, aga on ka lihtsalt inetu. Alternatiiviks sellest vabanemiseks on filtrist väljuva vee suunamine nii et see murraks veepinda. Seda kilejat moodustist võib eemaldada ka puhta paberilehega. Kui akvaariumis on eluspoegijaid siis need söövad seda.

Ehkki mõningatel juhtudel saab läbi ka filtrita, võiks esimese akvaariumi korral filter olla kohustusliku varustuse hulgas. Kui rääkida firmaeelistustest, siis Eheim on kindla peale minek, ilmselt ka JBL - kuid selge on ka see et nimi annab osa hinnast. Eriti odava otsa esindaja on Resun, kui võimalik, siis seda oleks parem vältida. Kui küsida filtri ostusoovitusi akvaristide foorumist, siis objektiivset infot ei maksa eriti loota - kui paljud akvaristid on ostnud mitmeid erinevate firmade filtreid? Enamasti ostetakse akvaariumi juurde filter ja see töötab kaua, nii et võrdlusmomenti ei teki ja kui suuri hädasid pole ette tulnud siis igaüks kiidab oma. Kahjuks pole mulle netis silma jäänud ka tõsiseltvõetavaid filtrite võrdlusteste. Kauplused on ehk neid hobiakvaristist rohkem näppinud, kuid ei maksa liialt loota et müüja oskab võrrelda erinevate tootjate erinevaid mudeleid - enamasti on akvaristika kauplused teinud kokkuleppe ühe-kahe kindla tootjaga ning teiste tootjate filtritega kokku ei puutu.

Õhupump

Õhupumba puhul arvatakse tihti ekslikult et läbi vee kihutav mullidevoog on see mis suurendab hapnikukogust vees. Pisut on selles isegi tõtt, kuid mullid läbivad vee nii kiiresti et difundeerumiseks on aeg üsna napp. Hapnik jõuab suuremalt jaolt vette hoopis seeläbi et mullid panevad veepinna liikuma ning see suurendab gaasivahetust. Üsna sarnase tulemuse saab, kui suunata filtri väljavool vastu veepinda nii et veepind hakkab ühtlase lindina liikuma, enamikul juhtudel on see täiesti piisav tagamaks hapnikuvarustust akvaariumis ilma õhupumbata. Kuid mõningane lisaefekt on õhupumbal olemas ning kõrgendatud hapnikuvajadusega kalade puhul (seda on näiteks külmaveekalad, ehk siis enamasti kuldkalad) võib olla õhupumba kasutamine vajalik. Samuti on õhupumbast abi suvise kuumaga, soojas vees on vähem hapnikku ja see võib saada kaladele suuremaks probleemiks kui kõrge veetemperatuur. Õhupumba kasulikkusest on räägitud ka selles kontekstis et õhupump tekitab vee vertikaalse liikumise ning varustab kruusa pinnal olevaid aeroobseid baktereid hapnikurikka veega. Paraku on näiteks taimeakvaariumis ühtlase veevoolu tagamine kogu akvaariumi ulatuses nii ehk naa oluline ning õhupump pole selleks kindlasti piisav. Algajad teevad tihti selle vea et lülitavad ööseks õhupumba välja - müriseb ju ning ei lase magada! Paraku on just öine aeg see mil võib tekkida hapnikupuudus ja vajatakse õhupumpa. Kui õhupumpa valida, siis on müra üks olulisi valikukriteeriume ning selles osas on erinevused üsna suured. Pisut aitab müra vähendada pehme silikoonvooliku kasutamine, on katsetatud ka õhupumba paigutamist pehmele mürasummutavale alusele ning isegi kummiribadele riputamist.

Õhupumbast juhitakse õhku akvaariumi spetsiaalsete poorsete õhukivide abil. Õhukivid ummistuvad ajapikku ning vajavad väljavahetamist.

Kui pole erivajadustega kalu ning veepind liigub korralikult, siis õhupump pole vajalik. Siiski on õhupumba kasutamisel ka siis mõningad eelised, ntx filtri veevoolu ootamatu järsk väenemine võib hapniku sisaldust vees niivõrd palju alandada, et nõudlikumad kalad võivad lausa hukkuda. Eriti on see teema aktuaalne ajal, mil vee temperatuur on kõrge, nagu palavatel suvepäevadel. Ntx tunnustatud vetikahävitaja Crossocheilus siamensis aka SAE võib kergesti ohtu sattuda. Õhupump vähendab sedasorti riske.

Soojendi

Kui tegemist külmaveeakvaariumiga keskküttega korteris siis seal ma soojendi vajadust ei näe. On küll põhjendatud, et soojendi hoiab ära temperatuuri kõikumised, kuid ega looduseski temperatuur kraadipealt paigas püsi. On ka väidetud, et paljudele kaladele tuleb ööpäevane temperatuuri kõikumine paari-kolme kraadi juures hoopis kasuks.

Kui tegu on aga troopikaakvaariumiga või külmaveeakvaariumiga ruumis kus temperatuur võib langeda madalale (näiteks ahjuküttega korteris) siis on soojendi Soojenduspulkhädavajalik. Enamasti kasutatakse pulgakujulisi klaaskorpuses soojendeid, mida nimetataksegi soojenduspulkadeks. Tänapäeval on soojenduspulgad reeglina varustatud termoregulaatoriga. Selliste soojenduspulkadega on aga üks oluline nüanss - reegel "suurem on parem" siin ei kehti! Põhjuseks on seesama soojenduspulgas olev regulaator, see on tavaliselt realiseeritud bimetallist lülitiga mis soojenedes katkestab kontaktid, paraku on selle lüliti lülituste arv limiteeritud. Kui kasutame liiga võimast soojenduspulka, siis vee soojendamine vajaliku temperatuurini nõuab oluliselt vähem aega kui vähemvõimsal soojendil, sellele järgneb vee jahtumine temperatuurini mil soojendi jälle sisse lülitub - see võtab loomulikult nii võimsal kui vähemvõimsal pulgal sama palju aega. Kogu sisse-välja-sisse tsükkel on võimsal soojendil aga märksa lühem, teisisõnu lülituste arv ööpäevas on võimsamal soojendil suurem ning katki läheb võimsam soojendi seetõttu kiiremini. See on aga pool häda, kui termoregulaator läheb katki siis on kaks varianti: tekib kas lühis (soojendi on kogu aeg sisse lülitatud) või katkestus (soojendi on kogu aeg välja lülitatud). Kui soojendi jääb pidevalt sisse lülitatuks, siis võimas soojendi üritab akvaariumis uhhaad keeta. Supist muidugi asja ei saa, aga kalad surevad küll piinarikkalt. Sestap suuremate akvaariumite juures kasutatakse tihti kahte väiksema võimsusega soojendit - tulemusena akvaarium soojeneb ühtlasemalt ning kui üks soojenditest läheb katki siis akvaarium ei jahtu maha ega kuumene üle sellisel määral nagu ühe võimsa soojendi katkimineku korral.

Kui akvaariumis on suuri tugevaid kalu kellele meeldib mürgeldada siis soovitaks mõelda titaankorpusega soojenduspulga peale. On küll kallim ja võimalik et tuleb eraldi tellida, kuid klaasist soojenduspulki on suured kalad ära lõhkunud ning see on üsna ohtlik. 

Hea valik on korralik elektroonilise regulaatoriga soojendi, katkimineku tõenäosus on märksa väiksem kui soojenduspulgal. Sel juhul regulaator on enamasti väljaspool akvaariumi, akvaariumi läheb andur ja titaankorpuses soojendi. Kui tegemist odava otsa riistaga, siis tasub küll tulemus termomeetriga üle kontrollida.

Schego elektrooniline regulaatorSchego soojendi

Kui võimas peaks olema soojendi? Soojendite tootjad on enamasti oma toodetele märkinud, kui suurele akvaariumile soojendi on mõeldud. See pole aga lõplik tõde, vajalik soojendi võimsus ei sõltu mitte ainult soojendatava vee hulgast vaid ka ümbritseva õhu temperatuuri ja soovitud veetemperatuuri vahest, näiteks  ahjukütte korral võib see vahe aeg-ajalt üsnagi suur olla. Soojendi sobivust saab kontrollida vastava kalkulaatori abil.

Termomeeter

Saadaval on mitmesuguseid akvaariumisse sobivaid termomeetreid, võib olla üllatav kuid hea valik on odav traditsiooniline klaaskorpuses piiritust sisaldav Termomeetertermomeeter. Nende puhul võib ebamugav olla kinnitamiseks kasutatav iminapp mis muutub ajapikku jäigaks ning ei hoia klaasi küljes enam kinni, kuid täpsuse osas pole reeglina põhjust nuriseda. Mõningane risk on ka selles osas et õhukesest klaasist korpus võib puruneda ja siis neid kilde on päris keeruline kätte saada (olen kord seepärast põhjapinnase vahetanud). Siin on mitmesuguseid variante, iminapata variandid mis toetuvad otsapidi põhja või ujuvad vabalt pinnal, võivad hakata akvaariumis ringlema ja see klõpsumine vastu küljeklaase on üsna ebameeldiv, lisaks on neid siis vaja alati otsida.

Roostevabast terasest korpusega termomeeter toetub akvaariumi äärele ning on lihtsalt ja selgelt nähtav - see nähtavus ehk ongi miinuseks, selline termomeeter on üsna silmatorkav.

KleepstermomeeterMugavad on kleepsu sarnased termomeetrid, nende miinuseks näidu halb loetavus hämaras ruumis, ajapikku kipuvad ka kihthaaval lahti tulema. On kurdetud ka selle üle et näit on ebatäpne, nii et poleks paha kindluse mõttes täpse termomeetriga üle kontrollida - mul pole küll seni põhjust olnud täpsuse pärast nuriseda. Otsene päikesevalgus tõenäoliselt põhjustab sellisel termomeetril vale näidu.

 

Saadaval on ka mitmesuguseid digitaalseid termomeetreid, nii selliseid mis asuvad väljaspool akvaariumi ning vaid andur tuleb iminapaga kinnitada vees akvaariumi küljele, kui ka selliseid mis on veekindlas korpuses ja kinnitatakse ühes tükis  seespool akvaariumi seinale. Sellised termomeetrid on üsna kallid ning miinuseks on ka vajadus patareisid vahetada, plusspoolele läheb kergesti loetav näit ning mõnedel neist ka võimalus seada liiga madala ja liiga kõrge temperatuuri jaoks alarme.

CO2 seadmed

Seadmed CO2 lisamiseks omavad mõtet vaid taimeakvaariumi korral, sest CO2 on vajalik vaid taimedele. Low-tech taimeakvaariumi korral saab läbi ka ilma CO2 lisamiseta. Kustmaalt alates on CO2 möödapääsmatult vajalik, pole kivisse raiutud - pakuks, et kui valgustus on üle 0,7 W/l, siis oleks küll väga soovitav CO2 lisada. Aga kuskil 0,3 W/l võiks juba alustada CO2 lisamisega. CO2 lisamisel on oluline et tase püsiks ühtlane ning seda kogu akvaariumis, CO2 taseme kõikumine on üks vetikaprobleemide levinud põhjustest.

Kõige lihtsam ja odavam on CO2 genereerimine pärmipudeli abil, selle kohta on foorumis artiklike. Selline pudel vajab sagedast väljavahetamist ja toodab CO2 ebaühtlaselt, pisut parema tulemuse saab želatiiniga pärmipudelit kasutades, sellegi kohta on foorumis artikkel.

CO2 seadmete Rolls-Royce nii kõrge hinna kui kasutusmugavuse poolest on muidugi balloniga CO2 seadmete komplekt, neid kasutatakse nii kontrolleriga automaatseks reguleerimiseks kui ilma selleta. Mõlemal variandil on oma head ja vead. Kontroller hoiab CO2 taseme ühtlase, kuid  selline komplekt vajab aeg-ajalt kalibreerimist. On ka teatud juhud kus kontroller ei oska õieti toimida.  CO2 taset saab piisavalt täpselt hinnata CO2 püsimõõdiku abil, neid saab ka Eestist osta - kui sel moel paika timmida siis pole automaatika järgi suuremat vajadust. Kasutatakse veel klappi millega ööseks CO2 lisamine kinni keerata, selle kohta kas see on mõistlik või mitte, on vastakaid arvamusi.  Akvaristika kauplustest müüdavatel CO2 komplektidel on reeglina üsna väike CO2 balloon, see saab kiiresti tühjaks ning tihti täitmas käimine on tülikas ja kulukas. Selle asemele on mõistlik soetada suurem balloon. 

CO2 tuleb vees lahustada, sellekski on mitmeid meetodeid. Kõige nirum on õhukivi - seda kasutades suured mullid kihutavad veepinnale ning CO2 lahustumine vees on minimaalne. Et mullide teekonda vees pikendada, kasutatakse mulliredeleid, spiraalikujulisi CO2 difuusoreid jms. Üsna tõhusad, kompaktsed ja hea väljanägemisega on klaasist CO2 reaktorid, neid leiab ka kohalikest kalapoodidest, ebayst tellides leiab neid üsna igasuguseid päris soodsate hindadega.

Tõhus ja väga suure akvaariumi jaoks praktiliselt ainuvõimalik lahendus on Venturi reaktori kasutamine. Neid leiab ka valmiskujul netikauplustest, kuid võib ka ise teha. Akvaristika foorumis on ühe sedasorti riista tegemisest artikkel, netis on aga mitmesuguste Venturi CO2 reaktorite valmistamise kohta rohkelt materjali - näiteks kuidas teha Tom Barri  eeskujul tsirkulatsioonipumbast akvaariumisesest CO2 reaktorit.

Veetestid

Üks eksiarvamustest on see et veetestide tegemine on keeruline ning see on vajalik vaid proffidele. Tegelikult on veeteste kõige rohkem tarvis hoopis algajatel, kogenud akvarist märkab tekkinud probleeme ka lihtsalt jälgides akvaariumis toimuvat, algajal aga vajalikud kogemused puuduvad ning veetestid on sel juhul abiks.  Veetestide kohta saab edaspidi pikemalt kirjutatud. Veetestid pole möödapääsmatult vajalikud, kuid nende abil saavad mingil määral riskid maandatud. Millised testid oleks siis mõistlik soetada? Kindlasti ei soovita ribateste, need on küll suhteliselt odavad ning mugavad kasutada, kuid tulemused on ikka väga ligikaudsed. Ega ka tilgatestid liigse täpsusega hiilga ning hea oleks neid eelnevalt kalibreerida, kuid ribatestidest on tilgatestid  tublisti etemad.

PH - seda testi võiks omada, seda ei saa lasta kaupluses testida sest tulemus poleks sama mis kohapeal testides. Kui PH testi soetada, siis mitte lairiba test (skaala 3,0-10,0), vaid täpsem test vastavalt sellele mislaadi akvaariumi teeme - näiteks aafrika kirevahvenlaste jaoks skaalaga 7,4-9,0, taimeakvaariumi jaoks 6,0-7-6. Seda loomulikult ikka selleks et tulemus oleks täpsem.

NH3/NH4  - see on vajalik eeskätt algajale et hoida ära äpardusi akvaariumi sissetöötamisel. Vt. ka:  lämmastikuringe akvaariumis. Huvitav toode on Seachem Ammonia alert, mis pakub võimalust tervelt aasta jooksul pidevalt jälgida et ammoniaagi tase ei tõuseks ohtlikult kõrgele.  Pole seda olnud juhust kasutada, kuid tundub olevat asjalik ost.

NO2 - seegi test on vajalik eeskätt algajale akvaariumi sissetöötamise ajaks, selle abil saame muuhulgas teada millal on akvaarium sisse töötanud.

NO3 - nitraatide test on vajalik eeskätt selleks et hinnata veevahetuse vajadust, sestap võib seda ka hiljem, juba sissetöötanud akvaariumis tarvis minna.

GH - üldkaredus, mida põhjustavad kaltsiumi ja magneesiumi soolad. Üldkaredus on see, mille põhjal räägime et kala eelistab pehmet või hoopis karedat vett.

°DH (Saksa) ppm (USA) Vee tüüp
0-3 0-50 pehme
3-6 50-100 mõõdukalt pehme
6-12 100-200 pisut kare
12-18 200-300 mõõdukalt kare
18-25 300-450 kare
üle 25 üle 450 väga kare

KH ehk karbonaatkareduse testi on tihti kasutatud selleks et hinnata taimeakvaariumis CO2 taset, selleks otstarbeks on aga mõistlikum pruukida CO2 püsimõõdikut.
Teste on loomulikult teisigi, need olid ehk alguseks kõige vajalikumad. Ja nagu öeldud, saab läbi ka testideta, lihtsalt riskid on alustamisel suuremad.

Veekonditsioneer

Veekonditsioneer oli algselt kasutusel vaid kloori eemaldamiseks, kuid tänapäevane veekonditsioneer oskab muidki trikke. Hea veekonditsioneer oskab siduda raskemetalle, muuta kahjutuks ammoniaaki, nitritit ja nitraate. Enne ostmist tasub tutvuda toote kirjeldusega, siin on erinevusi. Kui kasutatav vesi sisaldab kloori või kloramiini, on veekonditsioneeri kasutamine veevahetusel hädavajalik.

Akvaariumi puhastusvahendid

Akvaariumi puhastusvahendite kontekstis me ei räägi kemikaalidest - tegelikult tuleb kõikvõimalikud kemikaalid akvaariumist eemal hoida.

Tüüpiline puhastusvahendKlaasipuhastusmagnet mida akvaristikapoes võib leida on klaasipuhastusmagnet. See koosneb kahest magnetist, millest üks on akvaariumis seespool klaasi ja teine väljaspool, nii saab välise magneti abil seesmist juhtides puhastada küljeklaase ilma käsi sügavale vette torkamata. Klaasipuhastusmagnetit kasutades tuleb olla ettevaatlik et kruusaterad ei satuks magneti ja klaasi vahele, vastasel juhul võib kergesti klaasile kriimud tõmmata.

Paljude  lemmikuks on  spetsiaalne puhastusvahend JBL Blanki.

Nõudepesusvammid

Klaaside puhastamiseks sobib kasutada ka tavalisi nõudepesusvamme millel üks külg kare, tähtis et need poleks immutatud antibakteriaalse vahendi vms. kemikaaliga. Nagu klaasipuhastusmagnetiga, nii ka nõudepesusvammiga tuleb olla ettevaatlik klaasi ja svammi vahele sattuvate liivaterade suhtes.

Üks tõhus puhastusvahend on žiletitera sarnase teraga kraabits. Omal ajal kasutasin vahendit, mille sees oligi päris žiletitera - ühel hetkel juhtus miskit teraga ning tõmbasin kogemata klaasile tõsise kriimu. Hiljem olen aga pruukinud sellist vahendit nagu JBL Aqua-T Handy angle, sellega pole probleeme tekkinud ning paksu vetikakihi mahavõtmiseks on see asjalik riist.

Küljeklaaside puhastamiseks sobiv vahend on ka vana plastist kliendikaart, see ei kriimusta klaasi ning ka liivaterad reeglina pole probleemiks.

Filtri osade jms. puhastamisel olen leidnud et mugav on pruukida vana hambaharja, mis on loomulikult esmalt korralikult ära puhastatud.

Voolikute ja flöödi puhastamiseks saab akvaristika poodidest soetada tamiili otsas oleva harja. Minu viimane avastus on aga pikk tugeva traatvarrega hari (ostetud Tartu mnt. poest), sellega on väga mugav voolikuid ja flööti puhastada.

Akvaariumi põhjast sodi väljaimemiseks kasutatakse spetsiaalset sifooni, sisuliselt on see voolik mille otsas on laiem otsik et saaks põhjast sodi ära imeda ilma et Käsipumbaga sifoontiriks kaasa põhjakruusa. Parematel sifoonidel on ka käsipump millega saab kergesti vee jooksma, kui seda pole siis tuleb lihtsalt voolik täies pikkuses akvaariumi panna et voolik täituks veega, panna pöial ühele voolikuotsale ette ja tõsta see ots pange kus siis vesi lahti päästa.

Puhastusvahendite valik on mõistagi palju avaram kui siin kirja pandu, akvaristika kauplustest leiab veel mõndagi kasulikku.

 

Kahv

Loomulikult kuulub akvaristi varustusse ka kahv. Tegelikult veelgi parem on kaks kahva, sest kahvaga akvaariumis kalade taga ajamisest parem lahendus on  panna kahv sobivale positsioonile ning juhtida kala teise kahva, joonlaua vms. ettevaatlikult kahva juurde.

Ämber  

Veevahetuseks kulub ära sobiva suurusega ämber. Suurema akvaariumi korral tasub mõelda veevahetuseks voolikute soetamisele, neid leiab mõistliku hinnaga aiandus- ja ehituskauplustest.

Spetsiaalne veevahetuslahendus

Praeguseks on müüki jõudnud erinevad veevahetuslahendused, mille põhimõte on üks - segisti külge ühendatakse pika vooliku otsas olev  kraanidega abivahend, mille abil saab veevahetuse teostada üsna lihtsalt. Vana vee väljaitõmbamist saab tõhustada nii, et pannakse segistist vesi voolama ning voolikus tekib kerge vaakum, mis hakkab akvaariumist vett välja tõmbama isegi juhul, kui kraanikauss asub akvaariumist kõrgemal. Siinmail on saadaolevak lahenduseks JBL Aqua In-Out  , kaugemal on tegijaks Aqueon ning ka vähemtuntud firmad. Selline abivahend muudab tüütu veevahetuse üsna mugavaks.  JBL toote kasutuse kohta on ka kena video: https://www.youtube.com/watch?v=6isQCypPk3YU

 

 

Siin kirjapandu pole kaugeltki täielik ülevaade kõigest sellest mida  kõike on saada  võiks vaja minna, kuid püüdsin kirja panna kõik hädavajaliku, eks hiljem jõuab kõike põhjalikumalt käsitleda. Alustamisel on info ja pakutavate võimaluste hulk suur, kuid ei maksa lasta sel end heidutada.

Edasi jätkame sisustusega.

2 comments

by Peeter on Sun, 11/11/2012 - 00:26

Tere, kas soovitate akvaariumit tellida ka läbi erinevate epoodide nagu näiteks tellinetist.ee ? Leidsin sealt amazoni e-poe ja seal on tohutu hulk erinevaid akvaariume. Tahtsin küsida, et kas nendele tuleb mingisugune tollimaks ka juurde?

by rein on Sat, 02/03/2013 - 11:30

Avastasin selle kommentaari kahjuks väga hilja, aga ikkagi - tollimaks tuleb juurde siis, kui tellida kaupa väljaspoolt EU-d. Amazoni puhul on aga asi ebaselge, sest Amazonil on ladusid nii EU-s kui väljaspool ning ntx amazon.co.uk saidilt raamatuid tellides olen neid saanud erinevatest ladudest, akvaariume pole sealt proovinud tellida. Netipoest tellimisega on aga nii nagu ikka netist tellides - vaja kontrollida kaupmehe tausta ja kalkuleerida, kas saadav hinnavõit kaalub üles riskid ja peavalu. Nii suure asja nagu akvaarium neipoest ostmisel võivad saatekulud tulla üsna suured, lisaks klaaskast võib transal viga saada - siis asjade klattimine on üsna tülikas. Nii et kui ei leia just väga soodsat pakkumist, eelistaksin siiski kohapeal osta või hoopis lasta teha täpselt sobivas mõõdus.