<-- 2. Esimene akvaarium - vajalik tehnika ja tarvikud
Põhjapinnas
Kivid
Juurikad
Lossid, laevad, kirstud, lillepotid jms
Tagataust
Akvaariumi "maastik" - põhjapinnas, kivid, juurikad, kiviklibu, tagataust - on akvaariumi sisustuseks, mis mitte ainult ei anna akvaariumile tema individuaalse väljanägemise ja stiili, vaid ka loob akvaariumi asukatele rohkem või vähem sobiva elukeskkonna. Sobivalt valitud põhjapinnas pakub taimede juurtele toitaineid ja juurdumiseks sobivaid tingimusi. Sisustuse abil saab peita ära filtri, soojendi jm. vaatepilti häirivad tehnikavidinad. Paljud kalad vajavad sobivaid peidupaiku, õieti valitud sisustus pakub neile kohti varjumiseks.
Omaette teema on plastmassist taimed jms. dekoratsioonid, nagu ka lossid, kirstud, aardelaekad, klaaskuulid, erivärvilised kivikesed, fluorestseeriv kruus jms. Ilu on vaataja silmades ning igaüks otsustab loomulikult ise kuidas ta oma akvaariumi kujundab, kuid eelmainitud sisustuselemendid tõenäoliselt panevad kogenud akvaristid heatahtlikult muigama. Ehkki on kalu, kelle puhul elustaimi on akvaariumis raske kasvatada kuna nad kipuvad neid ära lõhkuma või sööma, pole vähemalt minu meelest see õigustus plastmasstaimede kasutamiseks - plastmasstaimed sobivad minu arvates suurepäraselt plastmassist kaladega. 
Sobiva pinnase valik võib osutuda tõsiseks pähkiliks mitte ainult esimese akvaariumi korral, ka kogenud akvaristile on siin mõtlemisainet. Valikuid on mitmeid, igal omad head ja vead.
Pikka aega on peetud heaks põhjapinnaseks kruusa, ka akvaristika foorumis on seda aastate jooksul palju soovitatud. Elustaimedeta akvaariumisse sobib kruus põhjapinnaseks hästi, kuid kui alustame elustaimedega tuleb arvestada et kruus ei sisalda mingeid toitaineid ja seega on vedelväetistega väetamine möödapääsmatu. Kui põhja mitte liiga agaralt sifoonida ning tublisti kannatust varuda, koguneb enamasti poole aasta - aasta jooksul põhja vajunud kalatoidust ja kalade väljaheidetest kruusa sisse taimede kasvamiseks piisavalt toitaineid, nii et saab alustada elustaimedega ka ilma eraldi väetamata. Taimeakvaariumisse sobivaim kruus on tera suurusega 1-3 mm. Sobib ka suurema teraga kruus, kuid lühikeste ja õrnade juurtega taimede korral ( näiteks Hemianthus callitrichoides) võib tekkida probleeme. Sobiva kruusa saab akvaristika kauplusest, sealt ostetud kruusa puhul on lootust et see on termiliselt töödeldud ning ei sisalda midagi sobimatut. Sobiva kruusa leiab ka ehitusmaterjalide poest, kuid mitte kõik seal müüdav ei kõlba akvaariumi panekuks. Kruus ei tohiks olla teravate äärtega mis võiks vigastada akvaariumi asukaid - see pole küll nagunii ka kruus, kuid kindluse mõttes siiski olgu öeldud et graniitkillustik akvaariumi ei sobi. Hästi sobib näiteks Silikaadi toodetud kruus (müüakse nimega kuivliiv fraktsiooniga 0,63 - 2,0 mm või 2,0 - 6,0 mm), mida ei toodeta kivimite prustamise teel vaid saadakse Männiku karjääri liivast kuivatamise ja sõelumise teel. Sobiva kruusa võib mõni akvarist ka oma maavaldustest leida, kuid siin peab arvestama et see ei tohiks sisaldada mürke (näiteks umbrohutõrje kemikaale) ning kui tegu pole akvaariumiga kus soovitakse karedat vett, siis ei tohiks sisaldada kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) (kui võtta peotäis kruusa ning kallata peale pisut äädikat või soolhapet, siis kihisemine on märgiks et tegu kaltsiumkarbonaati sisaldava kruusaga). Ka mererannast ei tasu kruusa hankida. Kui tegemist on kuldkaladega siis oleks sobiv herne suurusega kivikestest koosnev kruus, kuna muidu võib kuldkala kivikesi alla neelata. Väga hele kruus on küll algul ilus, kuid mõningase kasutamise järel paistab sealt kõik sodi väga hästi välja ning üldmulje jääb kaunis räpane. Kui kruus pole pärit akvaristika kauplusest, siis ohutuse huvides võiks kruusa esmalt termiliselt töödelda - küpsetada praeahjus või keeta ca pool tundi, et hävitada võimalikud haigustekitajad. Kas see on hädavajalik? Siin on taas vastakad arvamused, on neid kes väidavad et see on hädavajalik, ning ka neid kes seda reeglina ei tee. Ma ise pole seda kordagi kasutanud, seda siis eeskätt laiskusest. Akvaariumis kasutatakse enamasti kruusapõhja paksusega 5-10 cm. Kruusa kasutatakse tihti ka kattekihina muu pinnase peal, kruus pakub sobivat elupaika vajalikele bakteritele ning sobib ka põhjas songivatele kaladele.
Viimasel ajal on taimeakvaariumites põhjapinnasena kasutuses ka muld - täiesti tavaline must muld. Mullapõhjaga akvaariumite populariseerimise eest võlgneme suuresti tänu Diana Walstadile, tema raamatus on käsitletud mullapõhjaga akvaariumi tegemist. Üldlevinud on mullapõhja kasutamine low-tech akvaariumites, kuid pole põhjust, miks ei võiks mullapõhja kasutada ka high-tech akvaariumis. Mullapõhja eeliseks on taimedele vajalike toitainete varu pikemaks ajaks, lisaks mullas toimuvate protsesside tulemusena tekib CO2 mis on taimedele vajalik. Mullapõhjal on ka miinuseid:
- mullad on erinevad, nii et tulemus võib olla ootamatu;
- mullapõhja kasutamisel toimub esimestele nädalatel mullas mõndagi mis võib vee parameetreid tublisti muuta (muuhulgas vabaneb NH4 mis võib põhjustada vetikapuhangu)
- mullapõhjaga on taimede hilisem ümberpaigutamine keeruline kuna muda kipub vette jõudma, sestap on vajalik hoolikas planeerimine
Mullapõhi vajab kruusakihiga katmist, et vältida muda sattumist akvaariumi vette. Kuna mullapõhi on kruusast anaeroobsem, siis mullapõhi pannakse reeglina kruusapõhjast tublisti õhem - enamasti on mullakihi paksus ca 3 cm, see kaetakse 2-3 cm paksuse kruusakihiga. Kui kruusakiht on liiga õhuke, võib juhtuda et mullapõhjast kerkib mulle mis tulevad kruusapõhjast läbi mudavulkaanidena. Üks võimalik lähenemine ümberkujundamiseks mullapõhja korral on Tropica pakutu - taimede veepealsed osad tuleb lihtsalt maha lõigata ja jätta juured pinnasesse.
Mulla puhul kasutatakse ka eelnevat mineraliseerimist, see hoiab ära mitmed mullapõhjaga alustamisel tekkivad probleemid. Mineraliseerimiseks võib kasutada pooletunnist mulla keetmist (kui on piisavalt suur pott ning leplikud pereliikmed, sest tekkiv lõhn ei tarvitse olla kuigi meeldiv), või siis tunniajast küpsetamist praeahjus. Kasutatakse ka meetodit, kus mulda leotatakse paar päeva vees, siis kuivatatakse ära ja korratakse tsüklit, nii kokku 4-5 korda, kuni muld kaotab lõhna ja muutub peeneteraliseks - see on märgiks et muld on valmis akvaariumi panemiseks.
Olen ise kasutanud mullapõhjas Biolani musta mulda, viimati aga tiigitaimede mulda.
Taimeakvaariumis võib loomulikult kasutada ka poes müüdavaid spetsiaalseid toitainetega rikastatud pinnasesegusid, see on ohutum valik kui mullapõhi. Nende puhul tuleb jälgida tootja soovitusi. Neist mõne puhul kasutatakse õhukest rikastatud segu kihti, teiste puhul jälle segatakse rikastatud segu tavalise pinnasega. Meil saadaolevatest on ehk kõige asisemad Seachem Flourite põhjapinnased (sobib kasutamiseks omaette, ei vaja neutraalse pinnase kihti), saada on ka Tropica Plant Substrate (ca 1 cm paksune kiht põhja, selle peale 3-4 cm kruusa), JBL Aquabasis plus (2-4 cm akvaariumi põhja, selle peale 5-8 cm JBL Manado kiht) jt. Kui netist tellida siis on hea veel Eco-Complete, ka Ada Soil-i ei saa kõrvale jätta. Selliste segude miinuseks on see et nad kipuvad ammenduma kiiremini kui mullapõhi, enamasti 1-5 aasta jooksul (sõltub nii pinnasest kui sellest, kui palju taimed toitaineid tarbivad - valgustus, CO2 jms. mängivad rolli), seejärel on tarvis kas pinnas välja vahetada või uuesti rikastada, või siis üle minna vee kaudu väetamisele (näiteks EI kasutamisele).
On veel mitmeid põhjapinnase variante, kuid kuna räägime esimesest akvaariumist siis esialgu piirdume kirjutatuga.
Nagu kruusa puhul, tuleb siingi arvestada et mitte kõik kivid ei sobi akvaariumi. Akvaariumi sobivad graniit, basalt jm. mis ei muuda vee keemiat. Paas ja dolomiit tõstavad vee karedust ning sobivad seega vaid juhul kui soovimegi kareda veega akvaariumi. Siingi saame kontrollida, kas kivi on ikka ohutu, tilgutades kivile äädikat või soolhapet - kui hakkab kihisema, siis ilmselt see kivi tõstab vee karedust. Loomulikult ei sobi ka kivid, mis võivad vette lekitada muid ebasoovitavaid aineid, seda kahjuks eelmainitud viisil testida ei saa.
Sobivalt valitud kivid kaunistavad akvaariumi ja pakuvad kaladele varjupaiku ning kohta kuhu kinnitada marja. Kivide külge saab ka kinnitada mitmeid taimi, näiteks Anubias, Microsorum jt. Tuleks vältida teravate servadega kive, mille vastu kalad võiksid end vigastada.
Kivide alla tuleks jätta piisavalt paks kiht kruusa, et hoida ära kividega klaasi vigastamist. Kui kivid on üksteise peal, siis tuleks nad kinnitada nii et kivid ei saaks kukkuda vastu akvaariumi küljeklaase või põhja - tasub arvestada et kalad võivad vahel päris jõuliselt mürgeldada ning kukkuv kivilahmakas võib purustada klaasi. Kivide kinnitamiseks võib kasutada näiteks akvaariumisilikooni. Kivid tuleb paika panna ja fikseerida enne akvaariumisse vee laskmist.
Juurikatega saab lisada akvaariumile muljet looduslikust keskkonnast. Nagu kivid, pakuvad juurikad kaladele pelgupaiku ning kohta marja kinnitamiseks, samuti sobivad juurikad taimede kinnitamiseks.
Akvaariumisse panekuks sobib vaid surnud puit, parim on selleks kasutada rabast pärit juurikaid. Akvaristika kaupluses müüdavatest juurikatest on suur osa pärit mangroovimetsadest ning hoolivad loodusesõbrad ilmselt neid ei osta, sest teatavasti mangroovimetsad hävivad praegusel ajal kiiresti. Tõsi, mangroovijuurikad näevad tihti välja põnevad ja sobiksid muidu hästi troopikaakvaariumisse. Kuid lisaks mangroovijuurikatele on kauplustes teisigi sobivaid puunotte. Akvaariumisse ei sobi juurikad mis hallitavad, mädanevad, on saastatud. Juurikas tuleb esmalt korralikult puhastada. Seejärel tuleks teha küllastunud soolalahus kus keeta juurikat kuni 12 tundi, kui keetmine pole võimalik siis võiks kasutada korduvat kuuma soolveega ülevalamist. Seejärel tuleks hoida juurikat nädal-kaks vahetatava veega anumas (idanaabrite leiutatud nõks on pista juurikas WC poti veepaaki), et juurikas pinnale ei kerkiks võib talle mingi raskuse peale panna.
Juurikas võib akvaariumi vee värvi muuta pruunikaks, kuid see pole midagi ohtlikku. Mõne akvaristi jaoks on see häiriv, teiste meelest pigem annab akvaariumile looduslikuma ilme. Pruun toon kaob ise ajapikku, seda peaks saama eemaldada ka söefiltri abil. Lihtsaim moodus vee värvumise vältimiseks on siiski juurika eelnev leotamine, see aitab ka juurika pinnale tõusmise vastu. Juurikale võib algul tekkida peale valge kiht, reeglina see pole ohtlik ning kaob mõne päeva jooksul.
Lossid, laevad, kirstud, lillepotid, teokarbid jms.
Kui akvaariumi lisada kaunistusi, siis tuleb olla kindel et need ei erita vette mingeid kahjulikke aineid - selles osas on akvaristikakauplusest soetatud dekoratsioonid reeglina ohutud. Lisaks tuleb veenduda et dekoratsioonid ei omaks mingeid teravaid ääri kus kalad saaksid end vigastada, mõnikord võib ka juhtuda et dekoratsioon muutub kalade jaoks lõksuks, sedagi peaks püüdma ennetada.
Savist lillepotid on akvaariumisse panekuks ohutud, kuid potid millel on peal piltidega glasuur, võivad eritada mürgiseid aineid.
Ka tühja kookosekoort on vahel kasutatud, sellest saab koopa harjasninale ning kui sellele kinnitada sammalt siis jätab selline dekoratsioon päris kena mulje. Kookosekoor peab aga olema põhjalikult puhtaks kraabitud, tihti kindluse mõttes seda ka keedetakse. Vajalike lõigete tegemiseks sobib hästi rauasaag.
Teokarpide puhul tuleb arvestada sellega et needki tõstavad vee karedust, nii et enamasti ei tasu neid akvaariumi panna. Samamoodi on targem hoiduda mereakvaariumi sisustusest (surnud korallid jms.).
Akvaariumi tagataust lisab akvaariumile näilist sügavust ning varjab kenasti ära akvaariumi taga olevad esemed. Tagataust võib olla nii ruumiline (3D) kui ka tasapinnaline.
3D taustasid saab osta kauplusest, kuid võib ka ise teha - sellegi kohta on akvaristika foorumis olemas artikkel. Kommertstooteid võib otsida näiteks sellistest kohtadest nagu Back to Nature, Aqua Maniac, Aqua Terra, Designs by Nature jne. Tõenäoliselt leiab midagi ka kohapealt paremini varustatud akvaristika kauplustest. 3D taust tuleb seada paika enne vee sisselaskmist, reeglina tuleb selline taust kinnitada akvaariumisilikooni abil klaasi külge. 3D taust võib algul paista liiga tehislik, kuid ajapikku tekib sinna peale vetikaid ning taust omandab märksa looduslikuma ilme.
Ka tasapinnalise tausta korral on võimalik osta valmis taust või minna isetegemise teed. Lihtsaim moodus on osta akvaristika kauplusest kilesarnane tagataust, mis enamasti on rulli kujul, sealt saab lasta endale välja mõõta sobiva suurusega tüki. Selline taust taust tuleb esmalt parajaks lõigata, seejärel kinnitatakse see väljastpoolt akvaariumi tagaklaasile. Kinnitamiseks on saadaval spetsliim, kuid selle asemel on kasutatud ka lihtsalt kile eelnevalt veega või vee ja Fairy seguga märjakstegemist, mille järel kile vajutatakse vastu klaasi ning plastikkaardiga vms. abivahendiga surutakse mullid välja. Parima tulemuse saab ilmselt nii et üks kodanik hoiab kilet pisut klaasipinnast eemal ning teine hakkab plastikkaardiga ühest äärest alustades tihedalt kilet klaasi vastu suruma - nii ei jää mulle keset kilet, kust neid on hiljem tülikas välja saada. Vee asemel võib kasutada ka toiduõli. Ääred võiks kinnitada läbipaistva kleeplindiga nii et see näha ei jää - spetsliimi korral pole selleks ilmselt vajadust. Sellise veekindla tausta võib kinnitada ka akvaariumi sissepoole - sel moel taust paistab küll erksam, kuid vetika kilelt mahanühkimine vaevalt et on lihtsam kui klaasi puhastamine ning karta on et kile hakkab nühkides kuluma.
Taustaks võib kasutada ka lihtsalt värvilist paberit, tüüpiliselt siis sinist või musta paberit. Võib ka värviprinteriga printida sobiva tausta, selleks et A4 formaadis printeriga teha suuri postereid on olemas tasuta programme, nagu näiteks Easy Poster Printing. Peab muidugi arvestama, et selleks on vajalik piisavalt kõrge resolutsiooniga pilt. Netist piltide otsimisel tasub jälgida ka autoriõigusi, pilte on saada erinevate litsentside alusel, mitte kõik pole tasuta.