Veevahetus akvaariumis

Submitted by rein on Sat, 07/30/2011 - 22:08

Miks tehakse akvaariumis veevahetust?
Veekonditsioneerid
Kui sageli peaks tegema veevahetust?   Kui palju vett peaks korraga vahetama?
Praktilised näpunäited

Miks tehakse akvaariumis veevahetust?

Akvaariumis tekib pidevalt jääkaineid - kalade väljaheited, taimede lagunevad osad, toidujäägid jms. Bakterite tegevuse tulemusena töödeldakse jääkained ümber ning lõppproduktiks on nitraadid (NO3-). Akvaariumitaimede jaoks on nitraadid toitaineteks, nii et kui akvaariumis on palju taimi ja mõõdukalt kalu, võib juhtuda et kõik tekkivad nitraadid kasutatakse taimede poolt ära. Mingi osa nitraate lagundatakse denitrifitseerivate bakterite poolt. Kui nitraate tekib rohkem kui taimed jõuavad ära kasutada (või pole akvaariumis üldse taimi), siis tuleb liigsed nitraadid kuidagi akvaariumist välja saada - selleks kasutatakse akvaariumis osalist veevahetust.

Kui akvaariumis olev bakterikoloonia on saanud kahjustada (näiteks bakteriaalse ravikuuri või elektrikatkestuse käigus või ka kloori sisaldava veega veevahetuse tõttu), akvaariumi koormus on järsult tõusnud (korraga on akvaariumi sisse toodud suurem hulk kalu, laps söötis lahke käega kalu vms.), või on lihtsalt tegu uue, alles käivitatud akvaariumiga, siis võib veevahetuse vajadus tekkida ka liiga kõrgest ammoniaagi või nitritite tasemest. Akvaariumi sissetöötamise ajal on tavaline et ammoniaagi (NH3)ja nitritite (NO2) taseme ajutine tõus, kuid võib juhtuda et tase tõuseb akvaariumi asukate jaoks ohtlikult kõrgeks, sel juhul saab samuti olukorda parandada osalise veevahetusega.

Veekonditsioneerid

On üsna tavaline et veevärgis lisatakse joogiveele kloori või kloramiini. Mulle teadaolevalt näiteks Tallinnas tehakse seda Ülemiste veega (Tallinna Vesi: vett desinfitseeritakse kloori lisamisega.) kuid Nõmme ja Pirita puurkaevuvesi on ilma kloorita, Tartus  on üldse vesi ilma kloorita. Kloor ja kloramiin vees on kaladele ja teistele akvaariumielanikele mürgine, kloori sisaldus akvaariumivees peaks jääma alla 0,02 mg/l (tasub teada et mg/l = ppm, paljudel testidel kasutatakse juhendis mõõtühikuna just ppm).

Vanasti kasutati kloori ja ka surve all olevas vees olevate gaaside eemaldamiseks akvaariumi lisatavast veest selle ööpäevast hoidmist eraldi anumates kus seda segati et kiirendada gaaside eraldumist. Tänapäeval on akvaariumite mahud kasvanud ning nii suurt kogust vett eraldi hoida on väga tülikas, sestap seda meetodit harilikult ei kasutata. Pealegi kui vette on lisatud mitte kloori, vaid kloramiini, siis seda taolise meetodiga veest välja ei saagi. Appi tuleb spetsiaalne vahend mida algselt nimetati ka kloorieemaldajaks, viimastel aegadel aga enamasti veekonditsioneeriks - õige ka, sest lisaks algsele kloori ja kloramiini eemaldamise funktsioonile on veekonditsioneerid saanud lisafunktsioone nagu näiteks raskemetallide sidumine. Paremad veekonditsioneerid (näiteks Seachem Prime) oskavad kahjutuks muuta ka ammoniaaki, nitritit ja nitraate.

Vahel võib veevärk meid üllatada ootamatu vee kvaliteedi langusega - näiteks lume sulamise aegse suurvee või paduvihmade ajal, mil vette võib sattuda põldudelt taimemürke jms., ka siis võib (aga ei tarvitse) veekonditsioneerist olla kasu.

Kui on kahtlus kas tasub ikka veekonditsioneeri veevahetusel pruukida, siis võib ju teha katse - teha veevahetus ilma veekonditsioneeri kasutamata ja jälgida akvaariumiasukate käitumist. Kui nad veevahetuse käigus hakkavad toksima ninaga vastu klaasi nagu tahaks akvast välja saada, poevad dekoratsioonide alla peitu, ahmivad veepinnal õhku, ei tunne enam huvi toidu vastu vms., siis võiks jälgida kas peale järgmisel veekonditsioneeriga veevahetusel on sama olukord või kalad hoopis askeldavad uudishimulikult ja rõõmsalt ringi. Veekonditsioneer pole nii kallis et selle katse pealt tasuks kokku hoida.  

Kui sageli peaks tegema veevahetust? Kui palju vett peaks korraga vahetama?

Vett peaks vahetama siis kui veeparameetrid seda tingivad, siin pole mingit maagilist reeglit mis sobiks kõigile akvaariumitele ühtviisi. Näiteks Walstadi stiilis low-tech taimeakvas võib jääkainete tekkimine ja taimede poolt tarbimine olla nii hästi tasakaalus et jääkainete liigse kontsentratsiooni pärast poleks vaja üldse veevahetust teha, või siis tuleks seda teha vaid kord-paar aastas. Sissetöötanud akvaariumis näitab veevahetuse vajadust nitraatide tase. Kui palju on aga liiga palju? Mõni aeg tagasi usuti et nitraatide tase peaks olema alla 10 mg/l, seejärel levis arusaam et tase tuleks hoida alla 20 mg/l. Tom Barr on viidanud 1999.a. teadusuuringutele mille tulemusena räägitakse et vajalik on hoida NO3 tase alla 400 mg/l - üllatavalt suur number. Priit Päkk pakub oma raamatus "Akvaariumiteaduse käsiraamat" et ideaalne on tase 20 mg/l ja üle 100 mg/l on mürgine taimedele (ilmselt 1993.a. teadustöödest pärit andmed)  ja kaladele .  Paistab et see kustmaalt muutub nitraatide tase ohtlikuks sõltub akvaariumi elanikest, siin pole päris ühest numbrit. Selle teema üle peetakse siin-seal gurude poolt vaidlusi. Siiski on rohkem tunnustust leidnud et NO3 üle 40 mg/l kipub kaladele liiga tegema ning üle 50 mg/l ei tohiks lasta tõusta - tõtt öelda pole meil ka mingit põhjust nii kõrge taseme  hoidmiseks.

See, kustmaalt alates muutub ammoniaak ohtlikuks, sõltub vee PH tasemest ning veetemperatuurist, alates 0,1 mg/l kohta tekib isegi lühiajalisel kokkupuutel naha, silmade, lõpuste kahjustusi. Kalade tundlikkus ammoniaagi suhtes on erinev, näiteks forell  on üks tundlikumaid, karpkalad jälle vähem tundlikud. Mari ja ka maimud on tundlikumad kui täiskasvanud kalad. Priit Päkk kirjutab oma raamatus et olenevalt PH-st  võib olla ammoniaagi tase üle 0,02 mg/l ohtlik. Surmav kontsentratsioon on vahemikus 0,2-2 mg/l sõltuvalt kaladest.

Ka nitriti mõju kaladele on liigiti erinev, surmav kontsentratsioon on vikerkalade maimude jaoks alates juba 0,1 mg/l, samas sägade jaoks eluohtlik kontsentratsioon on alates 10 mg/l. Nitriti tase on soovitav hoida allapoole 0,1 mg/l. Nitriti mõju kohta on omajagu uuringuid tehtud, kuid info on üsna vasturääkiv.

Levinud on kartus et suure veevahetuse käigus akvaariumis olev bakterikoloonia võib kahjustatud saada. See on isegi tõsi, kui veele on lisatud kloori ja veekonditsioneeri pole kasutatud (selle märgiks võib olla veevahetuse järgselt akvaariumi tekkiv hägu). Meile olulised bakterid valdavalt ei uju vees, vaid paiknevad akvaariumi põhjapinnases, dekoratsioonidel, taimedel, filtris - seega veevahetus neid nii lihtsalt ei hävita, pigem võib selles osas mõju olla põhjalikul põhja sifoonimisel. EI alusel väetiste doseerimise käigus tehakse veevahetused >50% veest, olen ise teinud >75% ilma et oleks mingeid probleeme tekkinud.

Kui akvaariumis pole pikka aega veevahetust tehtud, siis tekib mõningane risk mille puhul on vahel ka "vana akvaariumi sündroomi mõistet" kasutatud (seda mõistet on paraku pruugitud ka sootuks erinevates kontekstides). Sel juhul akvaariumis nitraatide tase aeglaselt tõuseb, ka muud veeparameetrid võivad paigast minna (ntx vee karedus langeb sedavõrd et tigudel tekib raskusi oma kojaga). Kalad kohanevad selliste muutustega ja probleemi justnagu polegi. Kui nüüd tuuakse akvaariumi uued kalad siis nende jaoks on tingimused niivõrd teistsugused kui kraanivett kasutavas kalapoe akvaariumis, et nad surevad. Ehmunud akvarist teeb olukorra päästmiseks ruttu akvaariumis suurema veevahetuse ning nüüd tabab järsk keskkonnamuutus kalu kes akvaariumis enne elasid. Kui asjast mitte aru saada, on lihtne ekslikult kalapoodi süüdistada haigete kalade müügis.

Ehkki pole olemas universaalset reeglit mis sobiks veevahetuseks absoluutselt kõigis akvaariumites,  aitab tõenäoliselt iganädalane 20% veevahetus  keskmisest, ilma suure üleasustuseta akvaariumist vee kvaliteediga seotud probleemid eemal hoida. Kahtluse korral aitab NO3 test.

 

 Praktilised näpunäited

Ehkki veevahetus pole raketiteadus, tekib algajatel ikka selleteemalisi küsimusi, sestap pisut sellest kuidas veevahetust võiks teha.

Kui akvaarium on väike, siis saab hakkama ka ämbri(te)ga. Ohutuse mõttes võiks alustada filtri ja soojendi väljalülitamisega, kuivale jäämine võib mõlemale saada saaatuslikuks.  Edasi, vana vesi akvaariumist välja, selle käigus saab vajadusel ka põhja sifoonida. Siis on sobiv hetk kärpida taimi, puhastada akvaariumi seinu ja dekoratsioone, vajadusel ka filtrit (loomulikult võib seda teha ka enne vana vee eemaldamist - kuidas vaid enda jaoks mugavam). Seejärel vahetatava vee kogusele vastav hulk veekonditsioneeri ämbrisse (või kui pole kloori vees pole siis saab ka ilma), veetemperatuur timmida sobivaks akvaariumiveega ja vesi ämbrisse. Sooja vee kasutamisel tuleb olla kindel et see oleks kvaliteetene, poleks juures mingeid lõhnasid (a'la mädamunahaisu), poleks hägu jms. Vee akvaariumisse kallamine tuleks teha ettevaatlikult et põhja mitte segi pöörata ega akvaariumi asukaid vigastada, võib näiteks kallata vastu suuremat dekoratsiooni või kasvõi väike taldrik ajutiselt akvaariumi põhja panna.

Kui on tegemist suuremate akvaariumitega, siis ilmselt ämbrite kasutamine oleks liiga töömahukas. Sel juhul tasub soetada piisavalt pikk voolik. Kõik muu on nagu ämbritega veevahetusel, ainult enne uue vee akvaariumi laskmist tuleb veekonditsioneer lisada otse akvaariumi, loomulikult tuleb siingi veetemperatuur timmida sobivaks.