Miks tehakse akvaariumis veevahetust?
Veekonditsioneerid
Kui sageli peaks tegema veevahetust? Kui palju vett peaks korraga vahetama?
Gaasemboolia
Praktilised näpunäited
Miks tehakse akvaariumis veevahetust?
Akvaariumis tekib pidevalt jääkaineid - kalade väljaheited, taimede lagunevad osad, toidujäägid jms. Bakterite tegevuse tulemusena töödeldakse jääkained ümber ning lõppproduktiks on nitraadid (NO3-). Akvaariumitaimede jaoks on nitraadid toitaineteks, nii et kui akvaariumis on palju taimi ja mõõdukalt kalu, võib juhtuda et kõik tekkivad nitraadid kasutatakse taimede poolt ära. Mingi osa nitraate lagundatakse denitrifitseerivate bakterite poolt. Kui nitraate tekib rohkem kui taimed jõuavad ära kasutada (või pole akvaariumis üldse taimi), siis tuleb liigsed nitraadid kuidagi akvaariumist välja saada - selleks kasutatakse akvaariumis osalist veevahetust.
Kui akvaariumis olev bakterikoloonia on saanud kahjustada (näiteks bakteriaalse ravikuuri või elektrikatkestuse käigus või ka kloori sisaldava veega veevahetuse tõttu), akvaariumi koormus on järsult tõusnud (korraga on akvaariumi sisse toodud suurem hulk kalu, laps söötis lahke käega kalu vms.), või on lihtsalt tegu uue, alles käivitatud akvaariumiga, siis võib veevahetuse vajadus tekkida ka liiga kõrgest ammoniaagi või nitritite tasemest. Akvaariumi sissetöötamise ajal on tavaline ammoniaagi (NH3)ja nitritite (NO2) taseme ajutine tõus, võib juhtuda et tase tõuseb akvaariumi asukate jaoks ohtlikult kõrgeks, sel juhul saab samuti olukorda parandada osalise veevahetusega.
Veekonditsioneerid
On üsna tavaline et veevärgis lisatakse joogiveele kloori või kloramiini. Mulle teadaolevalt näiteks Tallinnas tehakse seda Ülemiste veega (Tallinna Vesi: vett desinfitseeritakse kloori lisamisega.) kuid Nõmme ja Pirita puurkaevuvesi on ilma kloorita, Tartus on üldse vesi ilma kloorita. Kloor ja kloramiin vees on kaladele ja teistele akvaariumielanikele mürgine, kloori sisaldus akvaariumivees peaks jääma alla 0,02 mg/l (tasub teada et mg/l = ppm, paljudel testidel kasutatakse juhendis mõõtühikuna just ppm).
Vanasti kasutati kloori ja ka surve all olevas vees olevate gaaside eemaldamiseks akvaariumi lisatavast veest selle ööpäevast hoidmist eraldi anumates kus seda segati et kiirendada gaaside eraldumist. Tänapäeval on akvaariumite mahud kasvanud ning nii suurt kogust vett eraldi hoida on väga tülikas, sestap seda meetodit harilikult ei kasutata. Pealegi kui vette on lisatud mitte kloori, vaid kloramiini, siis seda taolise meetodiga veest välja ei saagi. Appi tuleb spetsiaalne vahend mida algselt nimetati ka kloorieemaldajaks, viimastel aegadel aga enamasti veekonditsioneeriks - õige ka, sest lisaks algsele kloori ja kloramiini eemaldamise funktsioonile on veekonditsioneerid saanud lisafunktsioone nagu näiteks raskemetallide sidumine. Paremad veekonditsioneerid (näiteks Seachem Prime) oskavad kahjutuks muuta ka ammoniaaki, nitritit ja nitraate.
Vahel võib veevärk meid üllatada ootamatu vee kvaliteedi langusega - näiteks lume sulamise aegse suurvee või paduvihmade ajal, mil vette võib sattuda põldudelt taimemürke jms., ka siis võib (aga ei tarvitse) veekonditsioneerist olla kasu.
Kui on kahtlus kas tasub ikka veekonditsioneeri veevahetusel pruukida, siis võib ju teha katse - teha veevahetus ilma veekonditsioneeri kasutamata ja jälgida akvaariumiasukate käitumist. Kui nad veevahetuse käigus hakkavad toksima ninaga vastu klaasi nagu tahaks akvast välja saada, poevad dekoratsioonide alla peitu, ahmivad veepinnal õhku, ei tunne enam huvi toidu vastu vms., siis võiks jälgida kas peale järgmisel veekonditsioneeriga veevahetusel on sama olukord või kalad hoopis askeldavad uudishimulikult ja rõõmsalt ringi. Veekonditsioneer pole nii kallis et selle katse pealt tasuks kokku hoida.
Kui sageli peaks tegema veevahetust? Kui palju vett peaks korraga vahetama?
Vett peaks vahetama siis kui veeparameetrid seda tingivad, siin pole mingit maagilist reeglit mis sobiks kõigile akvaariumitele ühtviisi. Näiteks Walstadi stiilis low-tech taimeakvas võib jääkainete tekkimine ja taimede poolt tarbimine olla nii hästi tasakaalus et jääkainete liigse kontsentratsiooni pärast poleks vaja üldse veevahetust teha, või siis tuleks seda teha vaid kord-paar aastas. Sissetöötanud akvaariumis näitab veevahetuse vajadust nitraatide tase. Kui palju on aga liiga palju? Mõni aeg tagasi usuti et nitraatide tase peaks olema alla 10 mg/l, seejärel levis arusaam et tase tuleks hoida alla 20 mg/l. Tom Barr on viidanud 1999.a. teadusuuringutele mille tulemusena räägitakse et vajalik on hoida NO3 tase alla 400 mg/l - üllatavalt suur number. Priit Päkk pakub oma raamatus "Akvaariumiteaduse käsiraamat" et ideaalne on tase 20 mg/l ja üle 100 mg/l on mürgine taimedele (ilmselt 1993.a. teadustöödest pärit andmed) ja kaladele . Paistab et see kustmaalt muutub nitraatide tase ohtlikuks sõltub akvaariumi elanikest, siin pole päris ühest numbrit. Selle teema üle peetakse siin-seal gurude poolt vaidlusi. Siiski on rohkem tunnustust leidnud et NO3 üle 40 mg/l kipub kaladele liiga tegema ning üle 50 mg/l ei tohiks lasta tõusta - tõtt öelda pole meil ka mingit põhjust nii kõrge taseme hoidmiseks.
See, kustmaalt alates muutub ammoniaak ohtlikuks, sõltub vee PH tasemest ning veetemperatuurist, alates 0,1 mg/l kohta tekib isegi lühiajalisel kokkupuutel naha, silmade, lõpuste kahjustusi. Kalade tundlikkus ammoniaagi suhtes on erinev, näiteks forell on üks tundlikumaid, karpkalad jälle vähem tundlikud. Mari ja ka maimud on tundlikumad kui täiskasvanud kalad. Priit Päkk kirjutab oma raamatus et olenevalt PH-st võib olla ammoniaagi tase üle 0,02 mg/l ohtlik. Surmav kontsentratsioon on vahemikus 0,2-2 mg/l sõltuvalt kaladest.
Ka nitriti mõju kaladele on liigiti erinev, surmav kontsentratsioon on vikerkalade maimude jaoks alates juba 0,1 mg/l, samas sägade jaoks eluohtlik kontsentratsioon on alates 10 mg/l. Nitriti tase on soovitav hoida allapoole 0,1 mg/l. Nitriti mõju kohta on omajagu uuringuid tehtud, kuid info on üsna vasturääkiv.
Levinud on kartus et suure veevahetuse käigus akvaariumis olev bakterikoloonia võib kahjustatud saada. See on isegi tõsi, kui veele on lisatud kloori ja veekonditsioneeri pole kasutatud (selle märgiks võib olla veevahetuse järgselt akvaariumi tekkiv hägu). Meile olulised bakterid valdavalt ei uju vees, vaid paiknevad akvaariumi põhjapinnases, dekoratsioonidel, taimedel, filtris - seega veevahetus neid nii lihtsalt ei hävita, pigem võib selles osas mõju olla põhjalikul põhja sifoonimisel. EI alusel väetiste doseerimise käigus tehakse veevahetused >50% veest, olen ise teinud >75% ilma et oleks mingeid probleeme tekkinud.
Kui akvaariumis pole pikka aega veevahetust tehtud, siis tekib mõningane risk mille puhul on vahel ka "vana akvaariumi sündroomi mõistet" kasutatud (seda mõistet on paraku pruugitud ka sootuks erinevates kontekstides). Sel juhul akvaariumis nitraatide tase aeglaselt tõuseb, ka muud veeparameetrid võivad paigast minna (ntx vee karedus langeb sedavõrd et tigudel tekib raskusi oma kojaga). Kalad kohanevad selliste muutustega ja probleemi justnagu polegi. Kui nüüd tuuakse akvaariumi uued kalad siis nende jaoks on tingimused niivõrd teistsugused kui kraanivett kasutavas kalapoe akvaariumis, et nad surevad. Ehmunud akvarist teeb olukorra päästmiseks ruttu akvaariumis suurema veevahetuse ning nüüd tabab järsk keskkonnamuutus kalu kes akvaariumis enne elasid. Kui asjast mitte aru saada, on lihtne ekslikult kalapoodi süüdistada haigete kalade müügis.
Ehkki pole olemas universaalset reeglit mis sobiks veevahetuseks absoluutselt kõigis akvaariumites, aitab tõenäoliselt iganädalane 20% veevahetus keskmisest, ilma suure üleasustuseta akvaariumist vee kvaliteediga seotud probleemid eemal hoida. Kahtluse korral aitab selgust saada NO3 test.
Gaasiemboolia ehk gaasimullihaigus
Asi mida siinmail sageli kardetakse seoses veevahetustega, on gaasimullihaigus ehk gaasiemboolia. Gaasimullihaigus on kalade vaste sellele, mida inimestel nimetatakse kessoontõveks ehk ehk tuukrihaiguseks ehk dekompressioontõveks - see tekib siis, kui kõrge rõhuga keskkonnast tullakse liiga kiiresti madalama rõhuga keskkonda (tüüpiliselt on see probleemiks tuukritel ja sukeldujatel). Kõrgema rõhu korral on organismis lämmastiku sisaldus suurenenud, kiirel rõhu langemisel hakkab ohtralt gaasi eralduma ja veres ning kudedes tekivad gaasimullid. Kaladel tekib gaasiemboolia aga ka siis, kui vees on gaaside üleküllastus. Ohtlikuks loetakse hapnikku ja lämmastiku, aga mitte näiteks süsihappegaasi. Sellises gaasidega üleküllastatud vees kalade organismis tekib samamoodi gaaside üleküllastatus nagu sukeldujatel liiga kiirel rõhu alanemisel. Kalal võivad (aga ei tarvitse) tekkida silmaga nähtavad mullikesed silmadesse, naha alla. Vee üleküllastatus gaasidega võib tekkida näiteks rõhu kiirel alanemisel ja/või temperatuuri kiirel tõusul, mõlemal juhul väheneb vee võime gaase lahustada. Akvaariumis võivad sellist gaasidega üleküllastumist põhjustada aga näiteks kehvad kanisterfiltri voolikuühendused, kust tõmmatakse sisse lisaõhku. Kalade transportimine lennukiga võib põhjustada selliseid probleeme. Looduses on selles süüdistatud vetikapuhanguid, mille tulemusena on fotosünteesi käigus toodetud palju hapnikku. On ka väidetud, et koskede juures on tekkinud vee gaasidega üleküllastumist, samuti elektrijaamade jahutusvee veekogusse juhtimisel. Aga ma pole leidnud ühtki tõsiseltvõetavat allikat, mis kinnitaks gaasemboolia teket akvaariumis vee vahetamisel. Ja ometi on see üsna levinud praktika, et vesi lastakse akvaariumi otse kraanist, kusjuures on ka omajagu neid, kes teevad 70-80% veevahetusi. Nii et ehkki sellist võimalust ei saa lõpuni välistada (veevärgis on ju vesi surve all), on see siiski vähetõenäoline.
Mida teha, kui kahtlustame, et vees võib olla tekkinud gaaside üleküllastus? Võib tunduda üllatav, aga selle vastu aitab näiteks vee aereerimine õhupumbaga, selle käigus toimub gaasivahetus atmosfääriõhuga ning gaaside sisaldus vees normnaliseerub.
Gaasiemboolia süüks on pandud tõenäoliselt mitmeid muid põhjusi. Kui kogu aeg on tehtud veevahetust samamoodi ning probleemivabalt, kuid siis ühel veevahetusel tekib probleeme, siis vaevalt et ootamatult tekkis gaasiemboolia, pigem tasub mõelda teistele veega seotud põhjustele. Kui veevärgi vesi saadakse pinnaveest, siis võib sinna vahel (eriti suurveee ajal) sattuda ebasoovitavaid ühendeid. Veefirmad teevad aeg-ajalt torustiku puhastamist, sellest küll enamasti informeeritakse tarbijaid, aga info ei tarvitse kohale jõuda - see võib aga kaladele fataalseks saada. Veefirma võib ka juhul kui tavaliselt seda ei tee, mingil põhjusel lisada ajutiselt veele kloori - kui see jääb normi piiresse, ei saa midagi ette heita ning see on inimestele kahjutu, kahjuks aga kaladele ohtlik. Seepärast paljud lisavad alati riskide vähendamiseks veevahetuse käigus veele konditsioneeri. Probleem võib tekkida ka siis, kui veevahetust pole kaua tehtud ning siis tehakse suur veevahetus - akvaariumivesi võib olla selleks hetkeks kraaniveest tublisti erinevaks muutunud ja suur vee parameetrite muutus mõjub kaladele halvasti.
Lisalugemist selle kohta: Gas Bubble Disease By Hugh Ferguson
Praktilised näpunäited
Ehkki veevahetus pole raketiteadus, tekib algajatel ikka selleteemalisi küsimusi, sestap pisut sellest kuidas veevahetust võiks teha.
Kui akvaarium on väike, siis saab hakkama ka ämbri(te)ga. Ohutuse mõttes võiks alustada filtri ja soojendi väljalülitamisega, kuivale jäämine võib mõlemale saada saaatuslikuks. Edasi, vana vesi akvaariumist välja, selle käigus saab vajadusel ka põhja sifoonida. Siis on sobiv hetk kärpida taimi, puhastada akvaariumi seinu ja dekoratsioone, vajadusel ka filtrit (loomulikult võib seda teha ka enne vana vee eemaldamist - kuidas vaid enda jaoks mugavam). Seejärel vahetatava vee kogusele vastav hulk veekonditsioneeri ämbrisse (või kui pole kloori vees pole siis saab ka ilma), veetemperatuur timmida sobivaks akvaariumiveega ja vesi ämbrisse. Sooja vee kasutamisel tuleb olla kindel et see oleks kvaliteetene, poleks juures mingeid lõhnasid (a'la mädamunahaisu), poleks hägu jms. Vee akvaariumisse kallamine tuleks teha ettevaatlikult et põhja mitte segi pöörata ega akvaariumi asukaid vigastada, võib näiteks kallata vastu suuremat dekoratsiooni või kasvõi väike taldrik ajutiselt akvaariumi põhja panna.
Kui on tegemist suuremate akvaariumitega, siis ilmselt ämbrite kasutamine oleks liiga töömahukas. Sel juhul tasub soetada piisavalt pikk voolik. Kõik muu on nagu ämbritega veevahetusel, ainult enne uue vee akvaariumi laskmist tuleb veekonditsioneer lisada otse akvaariumi, loomulikult tuleb siingi veetemperatuur timmida sobivaks.
Saadaval on spetsiaalsed veevahetuseks vajalikud komplektid, pisut on neid kirjeldatud siin.
NB! Kindlasti tuleb jälgida, et vahetatav vesi oleks võimalikult sarnaste parameetritega, mis "vana" vesi - temperatuur pab olema ligilöähedaselt sama (ei pea kraadipealt klappima), aga ka karedus on oluline. Kui veevahetust pole kaua tehtud ning akvaariumis on palju taimi, võivad mineraalid olla taimede poolt ära tarbitud mng vesi muutunud pehmeks, vee kareduse järsku muutust on aga kaladel raske taluda.